Ma olen aru saanud, et iha, “sugukire”, nagu vanasti öeldi, objektiks võib inimese puhul olla ükskõik kes või mis. Ja alati avastab inimene, kui ta on selle objekti vallutanud, kätte saanud, sõna otseses ja kaudses mõttes, et see on tühi (objekt, mitte tingimata käsi), et iha viib ta sellest läbi, tühjusesse, eikuhugi. Mõnede arvates iseenda juurde. Aga see teeb sama välja. Sama hästi võiks öelda, tähtede taha, maailmaruumi, Jumala juurde ja isegi sealt veel edasi, sest needki on kõik tühjad, kui mängus on iha. 
(Tõnu Õnnepalu, “Flandria päevik” , 2007)